BAGDAD PÕLEB
RIVERBEND
Lugesin natuke seda raamatut, siis lõin kinni ja vaatasin raamatut eest ja tagant poolt. Tagumisel kaanel on kommentaarid ning üks neist kattus uskumatult täpselt minu muljetega:
"Riverbendi jutustus on mõeldud just meile, see on värske, vihane ja nõudlik...Te ei vaata uudiseid enam iial sama pilguga."
Laura Flanders, Air Amerika Radio
Enne Bagdad põleb lugemist, peab nüüd tõele au andma, võiks ennast lugeda justkui uudiste ohvriks. Lisades juurde, et ma paljud uudised, mis mul antud ajahetkel fookuses polnud, valmis nämmutatud kujul otse kõrist alla lasin ja ajudega tihtipeale üldse ei seedinud.
Enne raamatu lugemist oli mu arusaam Iraagist lihtsustatud kujul järgmine: Saddam Husseini poolt ära ahistatud maa ja inimesed, kellel polnud mingeid õigusi, tsiviliseeritud inimeste lugematuid võimalusi ja mugavusi, kelledel puudus korralik haridus ja selle omandamise võimalus -eriti naisel. Kujutlesin neid elamas telliskividest laotud majalobudikes, kus on muld põrand ja akna jaoks auk seinas keset trööstitut kõrbe. Vähemalt olen näinud selliseid maju ja külasid uudistes ja filmides. Kujutlesin ette õigusteta naisi, kellel on kamba peale üks nõme mees ja kes võivad käia ainult pealaest jalatallani kaetult kartulikotilaadses riietuses.
Ei saa salata - mul oli hea meel , kui USA Buschiga eesotsas läks neid vaesekesi vabastama. Niisiis oli mul hea meel et ka neile viidi tsivilisatsioon ja ligimesearmastus, kuna teadagi on araablased koos Iraagiga erilised pommilembesed tegelased.
Kordaks veel, et ma ei ole Iraagi tegemistesse ega sellesse sõtta eriti süvenenud ja lasknud propagandat endale kenasti pähe tõsta.
Mingisugusel hetkel hakkas uudiste juures häirima, et ikka on Iraagis sõda ja kuidagi ära ei lõpe. Miks?? Miks inimesed ei rõõmusta, et neid sellise koletise alt nagu Saddam Hussein vabastati ja endiselt vastu sõdivad, pomme neelavad ja ennast ja teisi õhku lasevad? Mingid käärid, tundus, on uudiste ja tegelikkuse vahel.
Mina, kui tulihingeline eestlane kujutlen ette, et küll oleks eestlased rõõmustanud, kui USA oleks Eesti Stalini käest vabastanud (ja paljud teiste idablokki jäänud riikide kodanikud nagu tsehhid jt. oleksid ka). Ma ei kujuta ette, et peale seda, kui USA oleks vabastanud Eesti Stalini terrori alt, oleks näiteks täie mõistuse juures olev naabrimees Ants pannud mõned pommid vöö vahele ja neidsamu tublisid Ammeerika päästjaid rünnanud - absurd. Miks siis iraaklased ei rõõmusta? Hmm...
Riverbendi raamatuks vormistatud blogi täidab kõik lüngad ja vastab mu miksid. OH õudust, mu silmad avanesid ja nägid, millised südametud, alatud, õudsed on need demaokraatia meka Ameerika rahva esindajad Bushiga eesotsas. Venemaaga paras paar.
Totaalsed türannid mõlemad.
Ja kui vale ettekujutus oli mul Iraagist. Uskumatu.
See oli täiesti kaasaegne riik, koos arvutite , interneti, paljude tuntud kõrgkoolidega. Naised käisid koolis, said haridust ja kõrgharidust, käisid tööl ja
osalesid ühiskonnas täisväärtuslikult. See oli moslemi või islami usu maadest üks
eesrindlikumid ja vabamaid. USA nn. päästeoperatsioon Saddami käest on selle normaalse maa täielikku kaosesse paisanud. Riigist ei leitud ei massihävitusrelvi ega terroriste....tegemist on totaalse okupatsiooniga ning niikaua, kuni nafta voolab, teevad USA esindajad kõik, et oleks põhjus Iraaki edasi jääda. Nüüd ei toimi koolid, naised ei julge üksi välja minna, on eemaldatud töökohtadelt, sest ebastabiilsus on andnud võimaluse usuhulludele.
Tahaks sellest raamatust ka midagi olulist välja tuua. Ei oska. Kõik on kuidagi eriliselt kokku punutud, nii et seda punutist lahti lõigates saab ainult mingi totaka paiga pükstele, ega tundu see, mis ta raamatus on. Nii et kallis mina (või lugeja), kui sa aastate pärast mõtled, mis seal raamatus küll oli, siis kahjuks pead uusti lugema.
Riverbendi blogi võib lugeda: http://riverbendblog.blogspot.com
