Monday, February 1, 2010

Bagdad põleb




BAGDAD PÕLEB
RIVERBEND


Lugesin natuke seda raamatut, siis lõin kinni ja vaatasin raamatut eest ja tagant poolt. Tagumisel kaanel on kommentaarid ning üks neist kattus uskumatult täpselt minu muljetega:

"Riverbendi jutustus on mõeldud just meile, see on värske, vihane ja nõudlik...Te ei vaata uudiseid enam iial sama pilguga."
Laura Flanders, Air Amerika Radio

Enne Bagdad põleb lugemist, peab nüüd tõele au andma, võiks ennast lugeda justkui uudiste ohvriks. Lisades juurde, et ma paljud uudised, mis mul antud ajahetkel fookuses polnud, valmis nämmutatud kujul otse kõrist alla lasin ja ajudega tihtipeale üldse ei seedinud.
Enne raamatu lugemist oli mu arusaam Iraagist lihtsustatud kujul järgmine: Saddam Husseini poolt ära ahistatud maa ja inimesed, kellel polnud mingeid õigusi, tsiviliseeritud inimeste lugematuid võimalusi ja mugavusi, kelledel puudus korralik haridus ja selle omandamise võimalus -eriti naisel. Kujutlesin neid elamas telliskividest laotud majalobudikes, kus on muld põrand ja akna jaoks auk seinas keset trööstitut kõrbe. Vähemalt olen näinud selliseid maju ja külasid uudistes ja filmides. Kujutlesin ette õigusteta naisi, kellel on kamba peale üks nõme mees ja kes võivad käia ainult pealaest jalatallani kaetult kartulikotilaadses riietuses.
Ei saa salata - mul oli hea meel , kui USA Buschiga eesotsas läks neid vaesekesi vabastama. Niisiis oli mul hea meel et ka neile viidi tsivilisatsioon ja ligimesearmastus, kuna teadagi on araablased koos Iraagiga erilised pommilembesed tegelased.
Kordaks veel, et ma ei ole Iraagi tegemistesse ega sellesse sõtta eriti süvenenud ja lasknud propagandat endale kenasti pähe tõsta.
Mingisugusel hetkel hakkas uudiste juures häirima, et ikka on Iraagis sõda ja kuidagi ära ei lõpe. Miks?? Miks inimesed ei rõõmusta, et neid sellise koletise alt nagu Saddam Hussein vabastati ja endiselt vastu sõdivad, pomme neelavad ja ennast ja teisi õhku lasevad? Mingid käärid, tundus, on uudiste ja tegelikkuse vahel.
Mina, kui tulihingeline eestlane kujutlen ette, et küll oleks eestlased rõõmustanud, kui USA oleks Eesti Stalini käest vabastanud (ja paljud teiste idablokki jäänud riikide kodanikud nagu tsehhid jt. oleksid ka). Ma ei kujuta ette, et peale seda, kui USA oleks vabastanud Eesti Stalini terrori alt, oleks näiteks täie mõistuse juures olev naabrimees Ants pannud mõned pommid vöö vahele ja neidsamu tublisid Ammeerika päästjaid rünnanud - absurd. Miks siis iraaklased ei rõõmusta? Hmm...

Riverbendi raamatuks vormistatud blogi täidab kõik lüngad ja vastab mu miksid. OH õudust, mu silmad avanesid ja nägid, millised südametud, alatud, õudsed on need demaokraatia meka Ameerika rahva esindajad Bushiga eesotsas. Venemaaga paras paar.
Totaalsed türannid mõlemad.
Ja kui vale ettekujutus oli mul Iraagist. Uskumatu.
See oli täiesti kaasaegne riik, koos arvutite , interneti, paljude tuntud kõrgkoolidega. Naised käisid koolis, said haridust ja kõrgharidust, käisid tööl ja
osalesid ühiskonnas täisväärtuslikult. See oli moslemi või islami usu maadest üks
eesrindlikumid ja vabamaid. USA nn. päästeoperatsioon Saddami käest on selle normaalse maa täielikku kaosesse paisanud. Riigist ei leitud ei massihävitusrelvi ega terroriste....tegemist on totaalse okupatsiooniga ning niikaua, kuni nafta voolab, teevad USA esindajad kõik, et oleks põhjus Iraaki edasi jääda. Nüüd ei toimi koolid, naised ei julge üksi välja minna, on eemaldatud töökohtadelt, sest ebastabiilsus on andnud võimaluse usuhulludele.

Tahaks sellest raamatust ka midagi olulist välja tuua. Ei oska. Kõik on kuidagi eriliselt kokku punutud, nii et seda punutist lahti lõigates saab ainult mingi totaka paiga pükstele, ega tundu see, mis ta raamatus on. Nii et kallis mina (või lugeja), kui sa aastate pärast mõtled, mis seal raamatus küll oli, siis kahjuks pead uusti lugema.

Riverbendi blogi võib lugeda: http://riverbendblog.blogspot.com

Wednesday, January 27, 2010

Teemaks on vabadus



Mihheil Saakashvili
Raphael Glucksmann

TEEMAKS ON VABADUS

Tegemist on intervjuu vormis ülesehitataud raamatuga. Ajakirjanik Raphael küsitleb
Mihheil Saakashvilit. Gruusia president räägib alguses tulistest augustisündmustest 2008, raamatu edenedes ka Gruusia Nõukogude Liidu järgsest ajast ja poliitilistest valikutest.
Refereerin ja tsiteerin raamatust (minu jaoks) kõige olulisema.

Raphael Glucksmann: Palun kirjeldage sündmuste käiku, mis sundis teid 8.augustil 2008 ründama.
Mihheil Saakashvili: Meil on lindistused Osseedi piirivalvurite mobiilivestlusest oma ohvitseridega, kus nad kirjeldavad 7.augusti öösel kell 3.52 kuidas Vene väed ja tankid sisenevad Roki tunneli kaudu Gruusiasse /.../ See info on väga oluline, kuna muudab täielikult sõja stsenaariumit - enam pole tegu Gruusia "läbimõtlemata" rünnakauga, millele järgnes venelastepoolne "liialdatud reaktsioon", vaid tegu on Moskva armee selge ja otsese sissetungiga iseseisvasse riiki, millele järgnes Gruusia vasturünnak.

R: Kuid siiski levisid üle kogu maailma pildid Tshinvalit pommitavast Gruusia kahuriväest, mis andis venelastele võimaluse teid "genotsiidis" süüdistada ning õigustada Moskva konflikti sekkumist.
M: Me ei pommitanud Tshinvalit vaid ühte linnaosa, kus asusid meid pidevalt pommitavad raketipatareid. Suur osa linna purustamisest toimus pärast meie vägede linna sisenemist, kui vene väed meie mehi lauspommitasid /.../ Kaotasime infosõja kohe alguses. Venelased valmistasid sõda pikalt ette, seega oli neil aega meedia ja rahvusvaheliste võimukandjate tarvis välja mõelda suurepärane lugu: sõda alustasid grusiinid ja venelased sekkusid, et peatada "genotsiid".

Siia vahele paneks väikese ülevaate Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kohta:

LÕUNA-OSSEETIA: Stalin rajas uue riigi nimega Lõuna-Osseetia. Ta lootis, et Gruusia territooriumi keskele eraldi ala luues suudab ta grusiine paremini kontrollida.

ABHAASIA: Tegemist on rahvaga, kellel on selgelt eristuv identiteet. Enne 1990ndate aastate sõda oli see regioon suures osas grusiinide poolt asustatud. Siis aga toimus totaalne etniline puhastus - 250 000 kohalikku grusiini sunniti lahkuma. Anda Abhaasiale iseseisvus tähendaks heakskiitu etnilisele puhastusele.

Raamatust tooksin välja veel Saakashvili ülestõusu Sevardnadze ja tema poliitika vastu.

2.novembril 2003 toimusid Gruusias valimised. Läbi valimispettuste võitis Eduard Sevardnadze, kuid seepeale pani Saakashvili kokku ülestõusu kava. Idee oli panna kogu maa Thbilisi suunas liikuma. Inimesed võtsid üleskutse vastu ja liitusid oma autode, traktorite ja bussidega. Tekkis tohutu pikk kolonn. Thbilisis võeti neid vastu kui vabastavat armeed. Kohalikud elanikud tõid meeleavaldajatele omaalgatuslikult süüa-juua, tekke ja kampsuneid.
Eduard Sevardnadze pidi 22.novembril parlamendis sõna võtma ning kuulutama välja uue parlamentaarse sessiooni alguse, sellega oleks ta eiranud suurt valimispettust. Ülestõusu juhid otsustasid siseneda parlamenti. Näitamaks, et nad ei ole relvastatud tekkis idee osta 200 roosi, ning jagade need meeleavaldajate vahel, ning selle järgi sai revolutsioon ka nime - ROOSIDE REVOLUTSIOON. Siis liiguti parlamendi suunas ning meeleavaldajad astusid parlamendisaali sisse hetkel, kui Sevardnadze oli just uue parlamendisessiooni algust välja kuulutamas. Ülestõusjate nõudel "astu tagasi" lahkus Sevardnadze vastuhakuta ning järgmisel päeval teatas avalikult, et on nõus tagasi astuma.

MÕTTEID RAAMATU PÕJAL JA GRUUSIAST VÄLJASPOOL RAAMATUT:

On selline naljakas või võõras rääkida Gruusiast, kui Euroopa riigist. Kui kaardilt vaadata, siis Gruusia naaber on näiteks Tsetseenia ja Aserbaidzaan. Ihii- Tsetseenia - Euroopa riik!! või mitte...
Ega Euroopa Liidu tippmõtlejadki pole paika pannud Euroopa piire, vaid pigem pidanud oluliseks muud. Põhimõtteliselt saavad olla Euroopa Liidu liikmed need, kes austavad Euroopalikke väärtusi ja töötavad selle nimel, et riigis oleks püsiv demokraatia, sõnavabadus, inimõigused, jätkusuutlik majandus jne. Seega Euroopa riik saab olla riik, kes asetseb geograafiliselt Euroopa ümbruses ja jagab euroopalikke väärtusi.
Saakashvili vihjab oma raamatus, et Euroopa vanad liikmed justkui võõrastavad gruusiat ja paremad suhted on USAga. Olen mõelnud, et põhjus võib olla ka selline rassistlikku laadi - nad näevad välja sellised kongus ninadega araablased - seega kahtlased. Ja veel Gruusia seondub pigem idamaadega, Aasiaga, et siis ühinegu mingi aasiamaade ühendusega... Kui nüüd süüvida Gruusia püüdlustesse, grusiinide tublidusse
ja soovi jagada Euroopa väärtusi, mitte Aasia omi, siis on selline põlgav suhtumine väiklane. Mis saaks olla veel toredam, kui Nõukogude korra vintsutustest pääsenud kaunis ja omapärane riik muutuks demokraatlikuks ja kaasaegseks Euroopalike väärtustega maaks? Kohutavalt kahju, et Gruusiale pani jala ette Venemaa - väga kahju. Miks küll Osseedid ja Abhaasia rahvas armastab nii väga Moskvat? Miks nad ei püüa ühist keelt leida Gruusiaga? Mis saaks olla riigi jaoks parem, kui demokraatia tee, tee mida mööda Gruusia kavatseb astuda? Küll tahaks teada kuidas näevad olukorda Abhaasia kirjanikud või Lõuna-Ossetia intelligents? Hetkel tuleb pähe vaid see, et neil puudub vabadus rääkida võibolla sellepärast polegi nendest midagi kuulda??










Tuesday, January 26, 2010

LOE JA RÄÄGI KAASA

Loen raamatuid. Põhiliselt armastan rahvusvahelised suhteid, poliitikat, ajalugu ning peale iga raamatu lõpetamist tekib suur kogus emotsioone ja mõtteid, mida tihtipeale pole kellegiga jagada.
Palju neid inimesi siis ikka nii väga on, kes mõtlevad Gruusia probleemide ja tagamaade üle või külma sõja olemusest ja põhjustest. Minu ümber neid inimesi pole sattunud. Minu ümber on väga toredad inimesed, kuid teiste hobide ja kirgedega. Seega on see blogi nagu lugemispäevik, aga minu jaoks võimalus leida mõttekaaslasi ja kaasa ja vasturääkijaid, mis annaks sellele minu lugemiskogemusele olulist väärtust juurde. Mulle on tulnud mõte, et äkki on veel selliseid inimesi. Blogilugeja, kes sa oled sama raamatutu lugenud - ootan sinu vastuarutlusi! Aga kindlasti mitte kahesõnalisi a`la oli tore jah või täiega nõme raamat ja sa ise ka :))
Sellist sisutihedat kõrgemalaubalist vastust ootan. Või lugege blogi niisama ja saate seega ideesid, mida ise tasuks lugeda.